Vastupidavus seisneb meie toidu- ja põllumajandussüsteemi keskkonnasõbralikuks muutmises. Covid-19 pandeemia on näidanud, kui suurt mõju avaldab see maailmamajandusele, kuidas praegune agro-toiduainete süsteem on üleöö lagunenud ning kuidas see on mõjutanud meie igapäevast elu.
See tõstatab küsimuse, kuidas saaksime oma toidusüsteemid vastupidavamaks ehitada, et tulevikus sellisele kriisile paremini vastu tulla. Vastupidavuse suurendamine tähendab praeguse ülemaailmse tööstusliku põllumajandussüsteemi asendamist lokaliseeritud ja keskkonnasõbralike toidusüsteemidega.
Selle kriisi ajal on paljud riigid kogu Euroopas leidnud end väga haavatavast positsioonist, toetudes väljastpoolt EL-i imporditavale toidule ja seega ka teiste riikide toidusüsteemide vastupidavusele.
See näitas, et meie praeguse põllumajandussüsteemi nõrkused pole tingimata seotud ühe talu või riigiga, vaid kogu Euroopa toidusektoris esineva süsteemse haavatavusega.
Tööstusliku põllumajandussüsteemi toiduahelad ei ole eriti jätkusuutlikud ning sõltuvad sageli tapamajades, külvamisel ja saagikoristusel töötavatest võõrtöölistest.
See loob kogu süsteemis kaasasündinud haavatavuse: ahela katkemine viib kogu süsteemi lagunemiseni.
Kogu Euroopas on tunda taolise toidusüsteemi pärast üha rohkem muret, seda ka kliimamuutustele avalduva mõju tõttu.
Väikeste ja keskmise suurusega tootjate ning kohalike toiduahelate toetamine on ainus viis tagada ja tugevdada toidusuveräänsust kogu Euroopas.
See aitaks väikseid ja keskmise suurusega kohalikke põllumajandustootjaid majanduslikult, parandaks toidu kvaliteeti ja rahvatervist.